pühapäev, 7. jaanuar 2018

Teadmise õpetus

Varem ma teadsin kuidas asjad käivad
enam mitte
nüüd on iga samm nagu hüpe tundmatusse
... kõhedavõitu
aga paigal seista ka nagu tobe
ja igav hakkab.

neljapäev, 28. detsember 2017

Carlos Santana

Ta istus, valge kaabu peas ja mängis kitarri. Mulle tundus et ta jäi natuke hiljaks. Et enne tuli muusika ja siis liikusid tema näpud kitarrikaelal. See polnud hilinemine mida oleks võinud millisekunditega mõõta, pigem oli see selline tunne. Algul tundus see veidi veider, kuid kui olin sellele natuke keskendunud, taipasin et nii peabki olema. Muusika peab olema ennem ja muusik peab sellele järgi tulema.
Mõtlesin et küllap on ka eluga samuti.

Olen mõelnud et ma ei sobi inimeseks, et olen põhjustanud rohkem kannatusi kui rõõme. Et miks nii. Mõtlesin et võibolla siis sellest et olen elanud ja vaadanud mis välja tuleb.
Aga vastupidi peaks.

kolmapäev, 29. november 2017

Ahah

Nüüd ma saan aru. Mul on vaja vähem pingutada ja rohkem keskenduda.

pühapäev, 19. november 2017

Saeketas

Saeketas oli kadunud. Võtsin ta juba tükk aega tagasi sae pealt maha et vahepeal teist lõikeriista kasutada, ja kuhu panin, ei mäleta. Otsisin kõige tõenäolisematest kohtadest. Pole. Otsisin ka ebatõenäolistest. Ikka pole. Töö seisis ja vererõhk tõusis. Kus kurat ta siis on. Püüdsin saekettale keskenduda ja loogilist mõtlemist välja lülitada. Ei tulnud välja. Nojah, eks ma olin juba närvis ja vihane ka, ega nii ei leia. Otsisin siis veel korra kogu töökoja uuesti läbi. Ikka pole. Oh pagan küll. Ilma selleta ka kuidagi ei saa, aga niii oleks vaja töö tehtud saada. No täitsa pees. Ja ega see jama siis üksi. Paar eelmist ettevõtmist on ka vaatamata tehtud pingutustele läinud vett vedama. No mis ebaõnne rodu see siis nüüd on. Nagu mingi Märk oleks. Ja Märkidega on mul kogemus mis kohe kuidagi ei lase nende ehtsuses kahelda. Kui ainult aru saaks mida see Märk mulle ütlema on tulnud. Paraku aga jah, ega neist aru ei saa. Saab aru et nad tulevad ja äsavad nii et oigad, aga mis on sõnum ... pole mina siiamaani veel mõista suutnud. Niiet mõtlen, küllap nad tähelepanu saavutamiseks tulevad. Istun siis kurvalt laual ja mõtlen oma ebaõnne üle. Musti mõtteid koguneb pähe üha juurde ja juurde. Istun resigneerunult ja põrnitsen ühte punkti. Istun päris pikalt ...ja põrnitsen...
Seda punkti.


Ahah ... seesama saeketas ju ongi.

kolmapäev, 15. november 2017

Õunapuu

Tükk aega ma ei taibanud miks hea ja kurja tundmise puu vili  ikkagi jumala poolt keelatud on. Tundub et jumal on sellega suisa kiusu ajanud, et inimene ei saaks temasarnaseks kes ometi head ja kurja tunneb.
Nüüd tunnen et olen eksinud. Et olen püüdnud asja mõista arengu seisukohast. Vaadanud evolutsiooni poolt. Sealtpoolt vaadates aga polegi võimalik asja olemust tabada. Kui aga teiselt poolt ... Kuidas on täiuslikust olendist saanud puudulik- inimlik inimene. Hea ja kurja tundmine ongi see mehhanism. Kui võitlus käib hea ja kurja vahel, siis võitluse eesmärgiks on teine pool hävitada, olematuks muuta. Kuid see mis kurjusena paistab on ainult asja nähtav pool ehk näilisus, olemus on millegi puudumises. Ja kui seda näilist kurjust- olemuslikku puudulikust hävitada, olematuks muuta, suureneb puudulikus veelgi. Nii see töötabki. Nii saab täiuslikust olendist puudulik olend. Inimene.

laupäev, 4. november 2017

Muusika elektri valguses

Kui kaob suvi ja tuleb talv, kaovad lõhnad ja värvid. Asemele tuleb kargus, midagi sellist mida soojal ajal jälle pole.
Poeg pidas sünnipäeva. Pidas sünnipäeva õues. Oktoobri lõpp ja sünnipäev õues. Kõik midagi tegid. Tassisid puid, tegid lõket, tõid midagi ja viisid midagi. Tõstsid,  keerasid, vahetasid ja lükkasid. Mina aga ei teinud midagi. Istusin ainult, kuulasin muusikat ja imetlesin saabunud kargust. Minu jaoks kes ma päevad läbi üksinda töötan oli olukord äärmiselt erakordne. Kõik teevad midagi ja mina .., mina ei tee midagi. Avatud konteineri uksele tõstetud kõlaritest tuli ELO. Täitsa minu noorusaja muusika. Huvitav et järgmine põlvkond kuulab sama muusikat mida meiegi. Ei mäleta küll et meile omal ajal meie vanemate muusika oleks meeldinud.
ELO, nojah, sadu, võibolla isegi tuhandeid kordi kuulatud. Kuid tunnete jõud mida see muusika kannab on ikka sama. Kuid midagi oleks justkui veel. Midagi mida nooruses selles muusikas ei olnud. Tollal oli see vaid tohutu jõud mis haaras kaasa ja pillutas nagu õlekõrt orkaanis. Praegu tunnen et tean juba veidike mis on selle jõu taga. Kuidas ja milleks ta on ja mida teha et see jõud ei pillutaks, vaid kannaks. Et ma ei loperdaks abitult, vaid laugleks. Lendamisest on asi veel kaugel.

laupäev, 21. oktoober 2017

Puusepp metsas

Seisin ja vaatasin puid. Viimasel ajal on nad oma sisemist ilu paljastama hakanud. Lehti langes ja maapind kattus kui kullaga.
Ilus.
Vaatasin et ühes kohas kasvavad, aga vaata kui erinevad. Ühed sirged ja siledad, teised vingerbusse täis. Vaatsin neid kõverusi ja mõte läks uitama et mis neist kõverustest küll teha annaks.
Äkitsi tundsin et miski oleks justkui valesti. Läks natuke aega enne kui taipasin et mis.
Nojah, seal ma siis seisin ja vaatasin elavaid puid, et mis neist teha võiks.
Piinlik.